Our Recent Posts

November 6, 2018

Please reload

Archive

Please reload

Tags

Please reload

Risk muutuda, risk olla elus

October 4, 2006

Kuidas enesearengugrupis käimine võib muuta su elu.

 

Võibolla oled juba pikemat aega tundnud ebamäärast rahulolematust. Päevad kulgevad oma tavapärast rada, kõik on justkui hästi, aga hing ihkab midagi muud - ehkki jah, mida just?

Võibolla on su elus hoopiski keeruline aeg. Mis võib tähendada ülemääraseid pingeid tööl või logisevat abielu, lähedase haigust või muret läbisaamise pärast lastega.

Üks võimalus, see kõige tavalisem, on tuimalt vana rada kõndida. Üha enam sulgeda end maailma ilu eest, et ei peaks valu tundma. Matta end töösse, jääda teleka ette istuma või käia pidevalt külmkapi vahet. Või neelata tablette. See on nii harilik, et pole kõne väärtki.

Siis on veel võimalus end välja elada, kas sporti tehes või sõpradega saunatades või reisides, või muud moodi. See on tunduvalt parem viis oma elu rõõmsamaks elada, kuigi mitte alati pole sest abi.
On ka kolmas võimalus – võimalus julgetele. Minna võõraste inimeste hulka. Saada tasahaaval tuttavaks, kuulata teisi ja endast rääkida. Õppida ennast, olukordi ja inimesi nägema uue pilguga. Oma maailma avardada, proovida teisiti olla ja teha.

Olgu vahemärkusena öeldud, et julgus on enamasti fassaad. Astuda samm tundmatusse tekitab hingevärina ka kõige vapramatel. Ent ka tasu võib olla rikkalik.

 

Merikese lugu

Merike Kaunissaare elus on olnud väga raskeid aegu. Ega teisiti saaks kirjeldada leppimist esimese

lapse kurtusega ja kolmanda lapse leukeemiahaigust, millega kaasnes pikk haiglas viibimine ja aastatepikkune hirm, ega haigus ometi tagasi tule. Merike väsis – kes ei väsiks! – ja muutus depressiivseks. Käis koguni psühhiaatri juures ja tarvitas mõnda aega depressioonivastaseid ravimeid. Maailm oli ikka justkui loori taga peidus. Kuni Merike astus ühe sammu, mille eest ta ei jõua end küllalt tänada: ta läks psühhodraama gruppi ja hakkas oma elus selgust looma.

“Kõigepealt alustas psühhodraamaga mu sõbranna, kes parajasti lahutas oma abielu ja oli endast väga väljas,” räägib Merike. “Ma olin aastaid mõelnud, et ta on andekas inimene, aga hoiab oma andeid peidus. Pärast seda, kui ta oli mõnda aega psühhodraamas käinud, nägin oma silmaga, kuidas tema sarm ja anded lõid särama.”

Merike võttis julguse kokku ja läks ka. “Grupis me mängime läbi neid olukordi, mis igapäevases elus muret teevad. Kui näed ennast kõrvalt, märkad ka oma rolli suhetes uue pilguga,” kirjeldab ta.

Algul oli muidugi raske. Elu jooksul kujunenud käitumismustrite vaidlustamine ja teiseks pööramine võtab tohutult energiat, nendib Merike. “Mõnikord oli koju tulles tunne, nagu oleks kündmas käinud, nii väsitav oli. Samas on ikka väga suur kergendus, kui saad mingile jamale oma elus jälile: nüüd ma enam selle reha otsa ei astu!”

 

Mis imeloom see grupp on?

Nojaa, heakene küll, aga miks just grupp? Võiks ju minna psühholoogi juurde, kui enam kuidagi ei saa. Kas on ikka mõtet seda riski võtta, et oma elu ja olu terve hulga võõraste inimestega jagada?

 “Sa võid ju istuda psühholoogi vastas toolil ja talle rääkida, kuidas sa tahaksid oma elu paremaks muuta,” ütleb psühhoterapeut Jure Biechonski, kes viib Eestis mitu korda aastas läbi 4-päevaseid enesearengu seminare. “Aga grupis on sul võimalik seda kõike kohe läbi proovida - probleemid, millega psühholoogi juurde tullakse, on ju tegelikult suhtlemisega seotud. Sa võid ka üldse mitte rääkida ja lihtsalt vaatleja olla. Aga kui sa kuuled teisi oma elust rääkimast, võib sind tabada vabastav äratundmine: mu elul polegi suurt viga midagi; on inimesi, kes on tõeliselt hädas.”

Karin Hango, üks esimesi litsentseeritud psühhodraama terapeute Eestis, räägib Jacob Levi Morenost, psühhodraama isast. “Moreno avastas, et teraapia pole ilmtingimata midagi sellist, mis peaks toimuma kahe inimese vahel kinnises ruumis. Ja kellest üks on teisest tähtsam ja diagnoosib teist,” kõneleb Karin. “Moreno eemaldas teraapialt ülearuse pühalikkuse oreooli ja leidis, et areng võib toimida kõigis paigus, kus inimesed kokku saavad ja üksteist aitavad.”

Grupp on nagu peegel, millest end valehäbita võid silmitseda.  “Kui ausad me tavaelus ikka oleme?” küsib Jure Biechonski. “Me kanname maske ja jätame oma arvamuse ütlemata. Grupp on koht, kust sa võid saada ausat tagasisidet.”

Ja veel üks asi: huumor ja mäng toetavad õppimist. Kui koos on rohkem inimesi, saab kogu õpiprotsess käia mänguliselt. Gestaltteraapia või psühhodraama gruppides on korraga 12…15 osalejat, Biechonski seminaridest osavõtjaid on tihtipeale poolsada ja enamgi.

 

Mis on selle mõte?

Mistahes enesearengu või teraapia peamine eesmärk on rohkem endaks saamine. “Mitte terapeudi ülesanne pole inimest ja tema elu muuta,” ütleb gestaltterapeut Katrin Rosenthal.  “Vaid sa ise võid ennast muuta, kui oled  millestki eneses teadlikuks saanud. See annab inimesele vastutuse ja vabaduse.”

Enesearengugrupid pole ainult hädas olevatele inimestele, nendib Vahur Murutar, psühhodraama lavastaja. “Näiteks psühhodraama sätestab ennast eluviisina, elufilosoofiana. Selle eesmärk on avastada ja välja arendada endas rohkemaid tahke teiste inimestega suhestumiseks - saada selles mõttes suuremaks või rikkamaks. Kriis on see koht, kus me tõrgume edasi minemast - halb on küll, aga edasi minna ei julge. Siin on tegelikult grupil oluline mõju: ta julgustab edasi minema, tegema esimest sammu turvalises keskkonnas. Sa saad rääkida inimestega, kellega muidu ei räägiks, asjadest, millest muidu ei räägiks, teha asju, mida muidu ei teeks ning tunda ja tunnistada tundeid, mida muidu ei tunnistaks.”

Kuigi grupiga ühinemine pole mingi võluvits, kinnitavad gruppides käijad, kellega olen kohtunud, et grupi raviv toime on võimas. Merike Kaunissaarel on oma lapsepõlvest kaasas raske ülesanne: “Mu isa oli alkohoolik ja psühhodraamas käies olen hakanud aru saama, millised mustrid olen kodust kaasa saanud. Teate küll, see lapsevanema alkoholism on nagu jõehobu elutoas, mida pole näha - aga ikkagi õpid mööda seinaääri käima ja imestad, et miks ruumi on nii vähe. Grupi tugi ja mõju on selles, et hakkad mõistma, et sa polegi mingi imelik, kandilise peaga, vaid et teistel võivad olla üsna samasugused probleemid.”  Kasvab endast arusaamine, koos sellega aga ka eneseusk ja hakkama saamise võime väljaspool gruppi.

 

 

Risk olla elus

Kahtlemata on endaga tõsiselt tegelemine seotud riskidega. Keemiaõpetaja Aive (32) on professionaalse terapeudi juhitud enesearengugrupis käinud viimased kaks aastat. “Praegu mõtlen, et enne endaga süvitsi tegelemist oli lihtsam. Mul on raske üheselt öelda, kas midagi on muutunud paremuse poole. Kindlasti olen muutunud teadlikumaks ja kriitilisemaks. Ma ei lepi enam vähesega,” nendib ta. Aive isiklik elu on juba pikemat aega mõõnaseisus ja teda painab küsimus, kas jätkata kehva suhet või minna lahku.

“Grupis käimise eesmärk ei ole kedagi lahku ajada,” sedastab Karin Hango.  “Eks see on partnerile muidugi väljakutse, kui tema kaasa läheb enesearendusgruppi. Aga elu ongi pidev väljakutse.”

Sageli arvatakse, et muutuste eest on vastutav see partner, kes kursusele läks. “Tegelikult on see, mis edasi juhtub, mõlema poole vastutusel,” ütleb Karin.  “Ei ole nii, et sina käisid lõbutsemas, sel ajal kui mina pidin siin üksi koristama ja lapsi kantseldama.  Reeglina ei lähe keegi lahkuminemist, vaid ikka endaks saamist õppima.”

“Elu ongi risk,” lisab Vahur Murutar. “Inimesed püüavad elamise riski vähendada, teha elu mugavaks ja rutiinseks, aga pärast ei taha keegi seda elu elada. Sa lähed gruppi ju selleks, et rohkem endaks saada ja siis tahaks vanast saastast lahti saada. Selle käigus võid selgusele jõuda, kas su suhe oma partneriga kandub uude ellu või hääbub.”

Vahur Murutar räägib, kuidas kord ühes taolises grupis küsis keegi terapeudilt, kas ta peaks oma abielu lahutama. Terapeut vastas: “Ma ei tea, kas sa peaksid lahutama või ei, aga mõlemal puhul seisab sul ees palju tööd.”

 

Eesti on ju nii väike…

Üks peamisi kartusi, mis takistab eestlastel mujal maailmas nii populaarsete gruppidega ühinemast, on kartus end avada. Mis siis, kui teised saavad teada midagi, mida ma ei taha isegi lähedastele avaldada? Ja kui veel kõlakad liikuma hakkavad…

Kõik küsitletud psühholoogid kinnitavad kui ühest suust, et grupis kehtib konfidentsiaalsuse reegel.  Mis tähendab, et grupi esimesel kohtumisel lepitakse kokku: siin räägitu jääb nende seinte vahele. Väljaspool ei räägita kellestki nii, et ta oleks äratuntav.

Merike Kaunissaare turvalisuse pärast ei karda. “Mulle on sedagi öeldud, et räägi jah oma isiklikke asju, siis pärast terve linn heliseb,” märgib Merike. “Aga meil on kokkulepe, et grupis räägitu jääb meie vahele. See on meie kõigi huvides, et õppimine oleks turvaline.”

Ta võrdleb grupis käimist ujuma õppimisega. “Algul ei julge end vabaks lasta, aga kui õige tunde kätte saad, siis ei sa upu. Meil on väga hea terapeut, kes laseb meil olla just nii, nagu me hetkel tunneme. Keegi ei pea tegema midagi, mida ta ei taha, alati on õigus öelda ei.”

 

Hinge ei tohi ära unustada

Merike Kaunissaare on pärast psühhodraama grupiga liitumist kogenud kaaskodanike erinevat suhtumist. “Mõni on ikka küsinud, et mis sa seal psühhodraamas käid, sul ju pole midagi viga, näed täitsa normaalne välja,” muigab ta. “Meil ei peeta inimese hinge tähtsaks, kuid on aeg, et ka siinmail hakataks hingehädasid tõsiselt võtma ja unustataks valehäbi “kas ma siis mõni hull ja luuser olen või”.  Pärast seda, kui Norra peaminister tunnistas avalikult, et ta on depressioonis ja jäi pooleks aastaks haiguslehele, on Norras depressiooni suhtumine muutunud – seda ei peeta enam tühiseks haiguseks.”

Merike kavatseb jätkata seni, kuni tunneb tarvidust. “Ma näen, et mu probleemid on hakanud lahenema,” kinnitab ta. “Suudan end paremini kehtestada, olen enesekindlam ja avatum, tunnen elust rohkem rõõmu. Psühhodraama grupiga ühinemine on olnud mu elu parim investeering.”

 

 

“Inimesed püüavad elamise riski vähendada, teha oma elu mugavaks ja rutiinseks, aga pärast ei taha keegi seda elu elada.”

Vahur Murutar, psühhodraama lavastaja

 

“On aeg, et ka siinmail hakataks hingehädasid tõsiselt võtma ja unustataks valehäbi “kas ma siis mõni hull ja luuser olen või”. 

Merike Kaunissaare, lastefondi juhataja

 

 

Kuidas valida endale sobiv grupp?

Katrin Rosenthal, gestaltterapeut: 

“Kõik maailmas tunnustatud psühhoteraapiad on head, nad teenivad üht eesmärki – et inimene oleks rohkem rahul iseenda, oma suhete ja eluga, oskaks toime tulla raskustega ja häid asju vastu võtta. Et meetodid ja lähenemised on erinevad, tuleb leida endale sobiv. Ka erinevatel eluetappidel võivad inimestele sobida erinevad teraapiasuunad.

Meie võtame gruppi intervjuu alusel: kui inimesel on huvi, kutsume ta intervjuule. Me saame intervjuu käigus pildi, kas see inimene sobib gruppi või oleks talle mõttekam individuaalteraapia. Saame seletada, mida me teeme. Samas saab huviline juhendajatelt küsida kõike grupi kohta. Kindlasti tasub järele uurida, millised terapeudid tegutsevad litsentseeritult, siis on grupijuhi professionaalsus garanteeritud.”

 

Ära tegutse uisapäisa

 

Ei ole haruldane, et grupi avatud ja siiras õhustikus tekivad inimeste vahel õrnad tunded.

Kas neid tundeid saab tõsiselt võtta või on see midagi mööduvat?

Katrin Rosenthal, gestaltterapeut: “Grupis olemine ja inimestega kohtumine on nagu iga muu kohtumine elus,” Tõepoolest võib grupist leida hingekaaslase või sõbra, armuda ja leida kaaslase. Sel puhul tasub endale aega anda:  võib lihtsalt olla, et sa näed teises inimeses seda, mis su elus on kaua puudunud. See on asi, millest tasub teadlik olla: mõelda, mida mul on vaja, mida ma igatsen, mida ma oma elus tahaksin muuta.”

Karin Hango, psühhodraama lavastaja:  “Grupis võivad inimeste vahel tekkida erilised suhted. Kui inimene pole neid päriselus kogenud, siis võib see tema lähedastele natuke hirmutav olla. Partneritele on mul moraal, et nad ei kohkuks, kui kaasa tuleb grupist äraseletatud näoga. Ta on tegelenud teemadega, mis pole igapäevased, ja väga kiiresti ei saa temalt ka teada, mis grupis räägiti. Naljakas on ju kirjeldada, et voolisin savist oma õnne ja pärast joonistasin paberile oma vaenlasi. Aga sa võiksid olla valmis selleks, et su paariline on kogenud midagi huvitavat ja ta võib tahta sellest sinuga rääkida.”

Mis juhtub siis, kui grupi liige armub terapeuti?

Karin Hango: “Üks terapeudi kompetents peaks olema enesekontroll: sa ei lasku ebakohastesse suhetesse inimesega, kellelt sa oled võtnud raha ja kelle arengut sa peaksid toetama. See on terapeudi vastutus. Nii et terapeut ei armu või kui juhtubki nii, siis ta ei saa enam aidata, siis tuleb teha selgelt teistsugune eetiline valik. Ehk siis loobuda selle inimesega teraapilisest suhtest.”

Katrin Rosenthal: “Kui mõnel grupiliikmel tekivad tunded terapeudi vastu, on reegel, et terapeut jääb oma rolli. On hästi loomulik, et need tunded tekivad, aga neid saab kasutada teraapia käigus kliendi hüvanguks. Vastutus selles suhtes lasub terapeudil, et ta hoiaks piire ega astuks suhtesse kliendiga. Terapeut on teadlik sellest, et klient omistab talle mõne talle tähtsa inimese omadusi ega näe teda tegeliku isiksusena. Kui siiski üksikjuhtudel tekib vastastikune tunne, siis tuleb kliendi ja terapeudi suhe lõpetada.”

Kogenud käijad räägivad ka nn grupipohmakast. Grupis võivad tekkida väga soojad suhted, grupis võid kogeda erutavaid ahaa-elamusi. Naastes tundub kõik ümberringi hall ja igav, inimesed tavaelus on suletud. Tekib igatsus uuesti grupiliikmetega kohtuda, või tekivad väikesed kinnised ringid ning sulgutakse välismaailma eest.

Karin Hango: “Siin on tegemist grupijuhi professionaalsusega. Inimene peaks olema valmis grupist lahkuma, kui ta hakkab koju minema. Professionaalne terapeut peaks aitama, et see üleminek poleks nii raske. Aga mõnikord on paratamatus, et inimene ei tule “tagasi”, vaid ta tuleb kuidagi uuena.”

Katrin Rosenthal: “Enesega tegelemine on tõsine töö. Tulles grupi usaldavast ja turvalisest keskkonnast koju, võid arvestada, et oled mõnda aega tundlikum ja haavatavam. Gestaldis lõpetatakse iga kooskäimine nö integratsiooniga: asjad võetakse kokku ja mõeldakse, mida kogetust ellu rakendada ja mida mitte. Ja ka seda, kuidas ennast hoida. Pärast gruppi tulebki mõnda aega olla tähelepanelik ja endaga arvestada. Me ütleme alati, et grupis käimise ajal ei tohiks tormata oma elus kiireid muutusi tegema.”

 

Elu on hinnaline

Laur Lumet (39), EBS-i lektor, hingamisterapeut:

Eneseleidmise tee algas minu jaoks seitse aastat tagasi. Olen osalenud mitmetel Jure Biechonski seminaridel, läbisin suhtlemistreenerite kooli, tegin  tutvust gestaltteraapia ja psühhodraamaga. Mu lemmikteemaks on vägivallatu suhtlemine; hetkel tegelen vabastava hingamisega.

Mis on siis see, mis on mind selleks sundinud?

Elasin oma varasemat elu nii, nagu enamik meist - mingisuguses sõltuvuses. See oli seotud töö ja raha teenimisega, varalise olukorra või teiste inimestega. Ikka oli keegi, kellele oli vaja meeldida. Keskkond andis ette normid ja uskumused, mille järgi käitusin. Elasin sellises sõltuvuses, käisin ringi maskiga, näitasin teistele oma maski ja ootasin kiitust. Lõpuks jäingi uskuma, et see mask olen mina. 

Enesearengu gruppide töö põhieesmärgiks on inimese tegeliku olemuse leidmine, maski eemaldamine. Kui inimesed avanevad, pääseb valla tingimusteta armastus, mis peitub igaühe südames.

Muutuste viimine oma ellu ei puugi alati kaaskondsetele meeldida, aga sellest ei ole midagi. Iga inimene elab siiski oma elu, mitte teistele inimestele.  Peame õppima eelkõige iseennast armastama, alles siis oleme võimeline armastama ja hoolima teistest.  Hea-olemise preemiaks saab inimene stressi ja kuhjaga haigusi, mis tekivad allasurutud emotsioonidest.

Minu arvates on elu ülimalt hinnaline ja ma ei raatsi seda raisata lihtsalt raha kokkuajamisele. Enesearendusgruppides osalemine ei ole just väga odav lõbu, aga tulemus – ELU MUUTUS – ei ole rahaga mõõdetav.

 

 

 

Please reload

 

© 2018 BY GESTALT GURU