Our Recent Posts

November 6, 2018

Please reload

Archive

Please reload

Tags

Please reload

Sotsiaalmeedia pimedam pool

 

Aastakümnete eest pahandati televisiooni peale, et see loovat võõraste ekraanitegelastega petlikku lähedust, mille üheks viljaks on süvenev rahulolematus iseenda eluga. See tähendab, et helendava ekraani mõju all näib maailm märksa ilusamana, ent pärast järjekordset seebiseriaali enda seltsi jäädes langeme halli argipäeva tagasi ning pahandame nii enda kui teiste peale.

 

Täna tundub, et suhtlusvõrgustikud on tegemas midagi sarnast. Teler on asendunud pisemate ja käepärasemate ekraanidega. Nüüdseks juba miljardi kasutajaga Facebook on jäädavalt muutnud inimeste suhtlemise ja enda kohta info jagamise viise.

 

Libisemised ekraanil ja elus

Kõik me oleme lakkamatult netis ja kättesaadavad. Arvutis on sõbrad, muusika, uudised ja raamatud. Tahvelarvutis sadu raamatuid kaasas kandes võib unustada, kuidas lõhnavad äsja trükist tulnud bestsellerid või raamatukogu päevinäinud köited. Kohvikulauade taga istuvad ema pojaga, noored armunud ning pintsaklipslastest ärimehed – kõik süvenenud oma nutitelefonidesse. Vahepeal tellitakse sööki ja libistatakse siis sõrmedega mööda ekraani edasi. Muiged ja mühatused on suunatud vaid virutaalsele kaaslasele, lauanaabrile poetatakse üksikuid sõnu. „Oskus näperdada mingeid tahvleid ja nende abil mitmesugustes simulaakrumites tegutseda on muutunud kriteeriumiks, mis määrab inimese võimekuse ja väärtuse ühiskonnas,“ märgib nähtuse kohta Postimehe arvamusloos Mihkel Mutt.

            Me suhtleme Facebookis ja Twitteris, peame blogi, laadime Instagramiga pilte üles. Võrgus suheldes tuntakse end vabalt ja avaldatakse endast ka isiklikumat infot. Teretuttavad muutuvad virtuaalreaalsuses kiiresti sõpradeks, uued suhted tekivad senisest märksa ladusamalt. Üle neti võib jagada valehäbita kogemusi, avaldada mugavalt armastust ja saata mittemeeldivaid kodanikke ebatsensuursesse kohta, ilma, et sellega kaasneks hirm vastureaktsiooni pärast. Kui miski ei meeldi, „blokime“ ära. Kas reaalne suhtlemine, tõeline lähedus päris-inimesega on muutumas hirmutavaks ja ebaturvaliseks?

 

Isiklik või avalik?

Facebook ja Twitter tõstatavad aina enam küsimusi privaatse ja avaliku info ähmastumise kohta. Kui varem oli erasfäär (abikaasaga lõunalauas räägitu või luuletused lauasahtlis) ning avalik info (ajaleheartiklid või presidendi kõne) selgelt eristatav, muutuvad sotsiaalmeedia võidukäiguga piirid aina segasemaks. Kas me ikka teadvustame, mida oma Facebooki postitustega saavutada soovime?

            Juba kaks aastat tagasi märkis Oxygen Media ja Lightspeed Research’i uuring, et kolmandik 18–34 aastastest naistest avavad Facebooki enne hommikust tualettiminekut ja hammastepesu. Ligi pooled küsitletutest olid valmis üles riputama fotosid, millel nad on ebakained.

Igaüks, kes endast sõnumeid ja fotosid postitab, peaks teadvustama, et sotsiaalmeedias tegutsedes muutub ta meediakanaliks. Postitustega luuakse reputatsioon, mis võib hiljem tööotsingutele kaasa aidata või need nurjata – tööandjad vaatavad enne potentsiaalse töötaja palkamist tema profiili üle. Kommunikatsiooniettevõtte In Nomine konsultant Heikki Sal-Salleri sõnul ei kutsuta Eestis iga viiendat kandideerijat töövestlusele suhtlusvõrgustikes avaldatud teabe pärast. Ülemaailmse suhtekorraldusettevõtete võrgustiku Eurocom Worldwide, In Nomine ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ligi aasta tagusest uuringust selgub seegi, et ligi pooled ettevõtted plaanivad kasvatada sotsiaalmeediale tehtavaid kulutusi. Seega ei ole sotsiaalmeedia sugugi pelgalt „vaba aja hobi.“ Ameerikas tegutsevad terved raamatusarjad, konverentsid ja agentuurid inimese sotsiaalmeedia reputatsiooni korraldamisega – see on muutunud koguni eraldi tööstusharuks. Muuhulgas jälgitakse, mis inimest guugeldades otsimootorist välja tuleb ning antakse nõu, mida Facebooki postitada, mida mitte.

 

Näiline õnn ja talumatu argielu

Mitmetest uurimustest on nähtunud, et mida rohkem inimene veedab aega interneti suhtlusportaalides, seda kehvemaks muutub tema tegelik sotsiaalne elu. Mõistagi olid kaasaegsete suhtlemisoskused kehvenenenud ning kaugenemine sõpradest alanud ammu enne sotsiaalmeedia lipulaev Facebooki võidukäiku. Õigupoolest võeti mainitud suhtlusvõrgustik kasutusele nimelt kasvavat üksildust ravima ja küllap on pea iga „feissari“ konto omanik tänulikult leidnud üles kaugeid sugulasi või silmapiirilt kadunud klassikaaslasi. Samal ajal on üksildusest saanud praegusaja raskestitalutavaim viirus. Virtuaalsõprade arv ja nende elu tipphetkede jälgimine enda sisemisi tühimikke täita ei aita. Vastupidi, oma kontaktide värvika elu pealtvaatamine tekitab võrdlusi ja süvendab muljet, et isiklik päriselu on haletsusväärne. Mis sest, et kõik teavad: kohati on sõprade Facebooki-sõnumid koostatud iseäranis kelkivalt ja eputavalt. Kes siis ikka halbadest uudistest sooviks teada anda?

Madal enesehinnang ning rahulolematus olemasoleva reaalsusega on kõigest paar Facebooki-suhtluse pahupoolt. Facebookist on saanud ebateadlik harjumus. Göteburgi ülikooli mullune uuring  vaatles tuhandet „feissari“ kasutajat ja leidis, et 70% küsitluses osalejatest on sotsiaalmeedia-sõltlased, kes logivad end Facebooki sisse iga kord internetibrauserit avades. „Feissbuuk“ kuulub lahutamatult koguni 85 % jälgitute igapäevarutiini hulka. Kui naised veedavad Facebookis 81 minutit päevas, on meeste puhul vastav näitaja 64 minutit.

 

Sõnavabadusest vihkamisvabaduseni

Meist igaühe tutvusringkonnas leidub küllap edevaid, kes risustavad sõprade virtuaalseinu oma lõunaeine fotode, mängukutsete ja loosikampaaniatega. Saripostitajad püüavad tähelepanu, oodates oma jagamistele „Meeldib“ klikke ja positiivseid kommentaare. Igaüks vajab tunnustust ning teistelt saadav toetus suhtlusvõrgustikes on võimalus seda saada. Ent lakkamatu tweet’imine ning staatuseuuendamised ja fotolaviin Facebookis võivad viidata ka tõsisemale isiksusehäirele – rahuldamata tähelepanuvajadusele. Psühholoogide sõnul on maailmas ennegi nartsissistlikke perioode esinenud, kuid praegust aega nimetatakse koguni „nartsissismi epideemiaks.“ Iga suvaline, täiesti keskpärane ja andetu inimene saab luua kas või oma meediakanali ja promoda ennast kui „toodet“ või „brändi.“ Kuna piir terve enesehinnangu ja haiglase eneseimetluse vahel on kohati raskesti tajutav, ei osata haiglast tähelepanuvajadust õigel ajal diagnoosida.

Edevusest saab häire, kui see hakkab häirima inimese enda või teda ümbritsevate elu. Mullu sügisel kirjutas Jõgevamaalt pärit 28-aastane mees Facebookis soovist korraldada massitulistamine „nagu Breivik 2.“ Postitust näinud tuttavad teatasid sellest politseile, kes pidas mehe kinni. Oma tegu põhjendas ta psühhiaatrile tähelepanuvajadusega, mida lootis emotsioonide küüsis tehtud postituste läbi saada. Kohtulahendis märgiti, et tegelikult postitaja kirjutistes öeldut ei mõelnud ning motiivi – peale tähelepanu leidmise – ei olnud. Taolisi internetikeskkonda postitatud tulistamisähvardusi on Eestis olnud teisigi. Mõistagi ei ole sotsiaalvõrgustikud enesekultuse ainsaks põhjuseks, kuid psühholoogide kinnitusel toidab Facebook 1980.-ndatel tekkima hakanud egomaaniat oluliselt.

 

STATISTIKAT:

Aasta eest selgus kommunikatsiooniagentuuri Taevas Ogilvy üle-eestilisest küsitlusest, et 66 % Eesti 15–74-aastastest elanikest kasutab sotsiaalmeedia kanaleid ning 41 % kasutajatest veedavad seal päevas tunni ja rohkem. Enim tarvitavad eestlased Facebooki (32 %) ja Youtube’i (26 %).

 

Gestaltterapeut Kaire Valgeväli:

Selleks, et inimesena areneda ja õnnelikkust tunda, vajame kõige enam sügavaid ja mõttekaid kontakte teiste inimestega, need kontaktid võiks kaasa tuua tundeid, sisemisi avastusi enda ja  maailma olemuse kohta. Praegu elame maailmas, kus infot on tohutu palju ja uut tuleb peale kiiremini kui jõuame läbi seedida. Pole sellist aega, et aega süveneda endasse, sõbrasse, raamatusse.

Meie ümber on palju vastuseid küsimustele mis tekkida võiks, aga need on teiste inimeste vastused, sageli loosunglikud lõpp-produktid stiilis “mõtle positiivselt”, “andesta”, “aktsepteeri” vms. Kuidas nendeni jõuti, seda ei tea, sest pole aega mõelda, süvenenda, tunnetada.

Isegi seda ei tea kuidas on jõutud nende ilusate fotodeni, mida FB presenteeritakse. Kas pildil näidatud õnn ja rahulolu on tegelik või lavastatud, kas kaadrite klõpsimise käigus jõuti nautida ka üritust ennast ja inimesi seal?

Inimese üksinduse probleem on alati olemas olnud, sest teistega suhtlemine on alati täis ebamugavusi. Teised inimesed tekitavad meis tundeid- viha, armastust, igatsust, jõuetust, segadust, rõõmu, kurbust. Palju lihtsam on kontrollida kahemõõtmelist pabernukkude maailma FBs kui päris elus inimesega suhtes olla ja üleskerkivaid konflikte arukalt lahendada. Raske on tunnistada, et vajame sageli teiste abi, toetust, mõistmist, kohalolu. Tõeline kontakt on see, mis ravib. Kui seda ei ole võimalik saavutada, tunneme häbi või hüljatust. Kõike seda on lihtsam hallata virtuaalmaailmas. Kui ma seal kedagi nagu otseselt ei kõnetagi, siis polegi sellest midagi, et keegi mulle ei vastagi. Ja kui vastab, siis olen justkui midagi saanud. FB ei muuda ühtegi inimest otseselt õnnetumaks või üksikumaks, küll aga võib tekitada petliku tunde, et ei oldagi üksik. Üksindus läheb vaiba alla, silma alt ära.

Aga aeg muudkui läheb ja elu möödub. Väike vaimne laiskus kasvab suureks mõttetuse tundeks. Meelelahutusse kinni jäämine on samasugune laiskus nagu iga teine, mis inimese manduma ajab.

Privaatsuse tunne või vajadus on samuti kadumas. See ei ole suur probleem ühe inimese jaoks kui ka kõik teised oma privaatsust vähendavad. Siis saab lihtsalt palju infot avalikuks, huvi selle vastu jällegi väheneb, sest infot saab lõpkokkuvõttes liiga palju ja see ei olegi enam nii väga erinev. Inimesed on oma olemuselt, hirmudelt ja puudustelt sarnased. Kui tööandja teeb kandidaadi kohta otsuse juba enne temaga kohtumist netist kättesaadava info puhul, siis lõppkokkuvõttes hoitakse ju aega kokku. On igaühe enda vastutus, mis tema kohta veebis levib. Seda vastutust teadlikult võtta saab samuti nagu teiste asjade osas oma elus.

Kui virtuaalmaailma väga kinni jääda, siis võib kaduda arusaam edasiliikumisest oma elus. Tunnetus, et midagi on teha ja midagi on tehtud. Kõik on justkui kogu aeg pooleli ja ülevaadet tegelikkusest on raske saada. Ei analüüsita ju sedagi, kes tegelikult on need inimesed sõbralistis kes postitusi saavad ja mis nad asjadest arvavad. On mingi anonüümne mass. Vanasti andis ladumata puude virn või paberikuhi kirjutuslaual aimu eesootava töö mahust või tehtud töö hulgast. Mingisugune rahulolutunne tekkis selgest pildist, et midagi on ära tehtud ja millegagi edasi liigutud. Praegu oleks nagu kõik kogu aeg pooleli ja suures liikumises ja möllus on mingi iselaadne paigalseis, infoküllus toob kaasa ükskõiksuse, miski pole enam nii väga oluline.

FB ei sisalda kaloreid, selle ebatervislikkust on raskem märgata.

 

10 fakti sotsiaalmeediast:

  • Iga viies paar tutvub interneti vahendusel;

  • Lasteaia lapsed alustavad õppimist tahvli asemel üha rohkem iPadi abil;

  • 69% vanematest on sotsiaalvõrgustikes oma lastega suhtes „sõbrad“;

  • YouTube on teiseks suurim otsingumootor maailmas;

  • Wikipedia oleks raamatuna 2,25 miljonit lehekülge paks;

  • Newyorklased kuulsid idaranniku maavärinast säutsukeskkonnas Twitter 30 sekundit varem, kui nad seda reaalselt tundsid;

  • Egiptuses on vastsündinutele nimeks pandud näiteks Facebook ja Twitter;

  • Kui varem kasutati internetti enim porno vaatamiseks, on nüüd esikohal sotsiaalvõrgustikud;

  • 1/5 ameerika abieludest lahutati Facebooki mõjul;

  • klassikalisi telereklaame usaldab kõigest 14% vaatajatest, samal ajal kui 90% usaldab tuttavatelt võrgu kaudu kuulud infot.

 

 

Please reload

 

© 2018 BY GESTALT GURU