Our Recent Posts

Archive

Tags

EQ ja isiksuslik areng

1995 sõnastas rahvusvaheliselt tuntud psühholoog Daniel Goleman oma vastvalminud raamatus emotsionaalse intelligentsuse (EQ) idee.

EQ sisaldab järgmisi oskusi või võimeid:

Võime oma tundeid mõista

Võime teiste tundeid mõista

Võime ennast kontrollida ja oma emotsioone juhtida (enesevalitsus, sihtide seadmine)

Psühholoogiateadlased on Golemani ideed palju kritiseerinud kuna emotsionaalset intelligentsust ei suudeta teaduslikult mõõta. Tavakodaniku jaoks ei ole see siiski suur probleem. Teadlased suudavad kogu maailma mitumekesisusest vaid väga väikese nurgakese mõõdetavaks ja selle kaudu teadluslikult tõestatuks sõnastada. Paljud asjad, mida mõõta ei suudeta on siiski olemas ja mängivad meie elus olulist rolli.

Miks EQ teema oluline on?

Kindlasti on olemas andekad inimesed, keda õnn ja edu saadab iseenesest. Samas on võimalik andekust endas arendada. Teisisõnu, igaühele omase loomupärase andekuse arendamata jätmine on tegelikult patt ja laiskuse küsimus. Rumalus on mugavuse tagajärg.

Targematel inimestel õnnestuvad asjad paremini, nad on töös edukamad ja suhetes ladusamad. Tegelikult ongi tööalase edukuse taga inimese sisemiste protsesside korrasolek. Kui kujutleme inimese andekust kolmekihilise püramiidina, siis alumise kihi, baasi moodustab inimese isiksuslik areng. Sellele toetub suhtlemisoskus ja kõige tipp on professinaalsus. Sedapidi ülesehitatud püramiid ei lähe uppi, kui inimest tabab ebaõnn või ootamatud raskused. Baas kannab. Inimene tuleb endaga toime ja kasutab oma suhteid, et raskest olukorrast välja pääseda.

Tänapäeva inimene arendab edujanus pigem oma tööalaseid oskusi ehk professionaalsust - käib koolitustel, loeb, õpib. Sellise inimese püramiid seisab tagurpidi- väikese isiksusliku arengu kolmnurga otsas on suhted ja kõige peal laiutab laialdane professionaalsete oskuste kiht.

Kui sellist inimest tabab tööalane ebaõnn- töökoha kaotus, kukub tema isiksuslik püramiid uppi. Ka siis kui tal tuleb end uuele töökohale kandideerides intervjuul esitleda, ei ole selle lühikese tunni jooksul kunagi niipalju kasu professionaalsetest teadmistest kui oskusest ennas esitleda- oma emotsioone juhtida, intervjuuprotsessi märgata ja oma soovi järgi juhtida, vestluspartneriga suhet luua ja juhtida.

Ka kindla töökoha olemasolul ei saa me teada selle töö ohta kõige ja olulisemaks muutuvad suhted- teadmine kellelt küsida kui probleem tekib ja julgus pöörduda abi saamiseks. Öeldakse, et inimesi võetakse tööle oskuste põhjal ja vallandatakse isiksuslikel põhjustel- koostöö muutub võimatuks.

Milles seisneb isiksusliku kihi arendamine?

Oma tunnete mõistmine on kõige aluseks. Inimene, kes tunneb väga hästi iseennast, mõistab kergesti teisi enda ümber. Igal inimene mõistab endast mingit osa – see on justkui valgustatud ala. Mingi osa on pimeduses, selle kohta endal teadlikkus puudub- küll aga märkavad neid omadusi teised. See on ala, kus inimesel on enda üle kõige vähem kontrolli ja ta võib muutuda kergesti manipuleeritavaks, kaotada enesevalitsuse, kaotada ka eneseusu. See on kriitikale tundlik osa inimesest, mis sisaldab palju lahendamata probleeme. Ebameeldivate emotsioonde kartuses ei juleta neid puudutada. Oma valgustatud osa laiendamine selle pimeda osa arvelt ongi igaühe ülesanne siin elus. See ongi enesest teadlikuks saamine.

Meil on mitmeid loomupäraseid tundeid, mis saavad alguse kehareaktsioonidest- kurbus, rõõm, sensuaalsus, agressiivsus. Igaüks on elu jooksul õppinud mõnda nendest alla suruma, teist jälle üleliia kasutama. Selline valikulisus viib organismi tasakaalust välja. Inimene, kellel ei ole head kontakti oma agressiooni energiaga, ei suuda otsuseid vastu võtta, ennast kehtestada, öelda selgelt “ei” või “jaa”, valikuid teha, enda eest seista, autoriteetne olla ja initsiatiivi haarata. Halvemal juhul võib viha enda suunas pööramise tagajärjeks olla depressioon. Ka teiste tunnete mahasurumisel on tagajärjed- kurbuse kartjad kannatavad lähedaste suhete puuduses, rõõmu vältijad kaotavad elu mõttekuse tunde ja tuimenenud sensuaalsus toob kaasa loovuse ja õppimisvõime pidurdumise.

Passiivagressiivsus

Inimene, kes ei julge öelda selgelt, mida ta tahab ja vajab proovib oma seda saada kaudsete võtetega. Kuna teised tema vihjetest aga aru ei pruugi saada, järgneb enesehaletsus ja vimm. Selgelt väljendumise asemel räägitakse sageli kaudses või tinglikus kõneviisis – “ma püüan teha” selle asemel, et “ma teen”, “ma ei saa” selle asemel, et öelda “ma ei taha/ma ei tee”. Julgusega seotud agressiooni energia mahasurumine tekitab passiivagressiivsuse, selle asemel, et keelduda mõne teene osutamisest, lihtsalt “unustatakse” seda teha, või “ei kuulda” et palve esitati. Hilinetakse kohtadesse, kuhu tegelikult ei soovita minna, ei märgata kaaslasi, kes nõutuna ootavad. Passiivagressivsus on suhetele kõige suurem mürk, kuna sellisele käitumisviisile on väga raske näppu peale panna. On raske vastanduda inimesega, kes justkui tegelikult ei teinudki midagi paha, lihtsalt juhtus nii. Passiivagressiivne inimene saab pea alati näiliselt oma tahtmise, sest tema meetodid on kavalad ja neid on raske läbi näha. Selline käitumine tekitab teistes aga palju rahulolematust, soovi kontrollida või eemalduda ja tegelikult ka tegutsejas endas suuri süütundeid, õnnelikkust ei järgne.

Inimene, kes ei mõista oma tundeid ja ei oska väljendada oma vajadusi püüab kontrollida teisi enda ümber. Ta püüab seeläbi haarata suuremat vastutust kui talle päriselt kuulub. Tegelikult peaks igaüks vastutama esmasjoones just iseenda eest. Vastutus algab julgusest ja võimest vastata ümbritsevale oma tegelikest tunnetest lähtuvalt.

Kuidas oma tundeid mõista?

Tunded on seotud kehareaktsioonidega- viha tekitab lihastes pinget, rõõm ajab naerma, kurbus nutma, sensuaalsus on seotud aistingutega. Vahest meie esilekerkivad tunded justkui ei sobi olukorraga kus me viibime. Meie intellekt ütleb, et nii ei peaks või ei sobiks praegu tunda ja reageerida, et ei ole mõtet või ei ole mõistlik. Pole mõistlik vihastada või kurvastada. Ometi keha reageerib. Keha reaktsioone valeta kunagi ja sellele tuleb tähelepanu pöörata. Kui seda ei saa teha kohe selles olukorras, milles ollakse, võiks mõtiskleda oma reaktsiooni üle hiljem, rahulikumas keskkonnas.

  • Mis reaktsioon see oli?

  • Mis vahetult enne seda juhtus?

  • Mida ma juhtumise tagajärjel tundsin?

  • Mida ma olekisin sel hetkel vajanud?

Need küsimused aitavad enamasti aru saada oma tundereaktsioonist ja seda ka paremini aktsepteerida. Me kipume võitlema tundega, mis meile ei meeldi või ei sobi, aga tegelikult viib muutuseni vaid olemasoleva tundega kontaktisolek ja aktsepteerimine. Kui tunnet on märgatud, siis võib ta muutuda ja “lahkuda” ja asemele saab tulla järgmine tunne. Vihale või järgneda kurbus ja lõpuni tunnetatud kurbus asendub rõõmuga. Kui hakkame tunnistama endale kõiki oma tundeid, siis toimuvad muutused ka nende tunnetega seotud eluvaldkondades. Elu muutub mõttekaks.

Kuna aktsepteerimata ja mahasurutud tunded viivad organismi tasakaalust välja, siis võib ka mõni haigus anda märku tundest, mis vajab mõistmist (Pidev viha mahasurumine tekitab näiteks lihaspingeid, mis viib krooniliste valudeni või kehakuju muutusteni). Meie kehad on head infoallikad oma tunnetele jälilesaamiseks ja igasugune kehale tähelepanu pöörav tegevus (jooga vms) aitab kivistunud tunnetel liikuma hakata.

Teadlikkuset suurendada ja oma tunnete eest vastutust võtta aitab ka teiste tagasiside kuulamine. Me oleme kõik kriitikale tundlikud ja kuuleme kriitikat ka seal kus seda pole. See paneb meid eitama ja võitlema, väitlema ja tõestama, et tagasiside on vale ja meid ei ole mõistetud. Tasub siiski võtta aega ja tagasisidet uurida. See on see pime ala, mida ma enda kohta ei tea ega mõista. Ka see tagasiside võib tekitada tundeid, mis vajavad mõistmist, läbihammustamist, aktsepteerimist. Selle pimeda ala arvelt saab suurendada valgustatud ala ehk oma teadlikkust ja peagi hakkab suurenema veel üks varasemalt pime ala- see mida me ise enda kohta ei teadnud ja mida ei teadnud meie kohta ka teised. Sealt on tõelised andekuse leiud ja üllatused saabumas.

Kogu see teadlikkuse suurendamine ongi isiksuse arendamine. Inimene õpib ennast paremini mõistma ja aktsepteerima sellisena nagu ta on, selle asemel, et püüda ennast pidevalt muuta kellekski kes ta ei ole. Eneseaktsepteerimine ja mõistmine toob kaasa suureneva mõistmise teiste suhtes. Ka teised ei tundu enam nii imelikud ja vihaleajavad- neist on võimalik lihtsasti aru saada ja nendega leppida. See ongi juba suurenenud emotsionaalne intelligentsus. Tundeid, mida me endas mõistame ja mille olemasolu aktsepteerime on ka võimalik kergemini kontrollida ja suunata. Vajadusel tagasi hoida, teises kohas jälle enda kasuks tööle panna. Oma rõõmuga teisi innustada ja kaasa haarata, oma kurbuse mõistmise kaudu teiste suhtes empaatiline olla, oma viha energiaga vajalikke muutusi käivitada ja oma mängulisust kvõõrastega kontakti saamisel ning uute asjade õppimisel või õpetamisel abiks võtta.

Inimene, kes ennast hästi tunneb, oskab ennast ka kõige paremast küljest esitleda.

Samuti teab ta mida ta täpselt vajab ja tahab, ning teeb vähem asju mis talle ei meeldi, satub vähem suhtlema inimestega, kes talle ei meeldi. Ta ei pea ka tingimata hoidma kinni ühestki töökohast, mis talle ei sobi või mis on oma aja ära elanud. Kui ta ei ole sõltuv oma professionaasete teadmiste pagasist, võib ta oma paindliku isiksuse ja heade suhtlemisoskuste najal hakkama saada paljudes erinevates valdkondades. Ta on vaba ettekirjututstest ja trendidest.

See ongi suur andekus.

 

© 2018 by Gestalt GURU       info@gestaltteraapia.ee