Our Recent Posts

November 6, 2018

Please reload

Archive

Please reload

Tags

Please reload

Nädalalõpud minimaailmas ja uue inimesena pärisellu tagasi.

January 18, 2006

Gestaltteraapia  oli üks esimesi psühhoteraapia suundi, mis taasiseseisvunud Eestisse 1992.aastal jõudis. See võeti vastu suure hurraaga, korraga alustas oma isiksuse uurimist ja arendamist palju nädalalõpugruppe. Ka praegu toimuvad Tallinnas isiksusliku arengu kursused. Nende pikkus on kolm kuud, iga kuu üks nädalalõpp reedest pühapäevani.

Gestaltterapeut Kaire Varrak on selle meetodiga tegelenud viis aastat. „Ma pidasin ennast jäägitult mõistuseinimeseks ja psühholoogiat õppides meeldis mulle selge ja ratsionaalne kognitiiv-käitumisteraapia. Millegipärast aga otsustasin proovida ka gestalti, mis tegeleb tunnetega, elu mõtte leidmisega, eluvaluga – ja ma olen hästi rahul.”

 

Kui teie juurde tuleb kaunis noor daam ja ütleb: „Ma olen 26-aastane vanatüdruk, tahaksin väga meest ja lapsi, aga mul on tunne, et olen meeste jaoks täiesti nähtamatu.” Kas gestaltteraapia saab teda aidata?

 

Gestalt eeldab kõigepealt oma vastutuse nägemist: jah, ma tahan oma probleemiga tegeleda. Terapeudil on oskused ja tehnika, et aidata inimesel enda jaoks vastuseid leida, avaneda, vaadata ennast kõrvalt. Gestalt ei ole trikiteraapia, paljuski on see töötamine „siin ja praegu” meetodil. Midagi selle kliendi käitumises räägib kohe, milles tema probleem on: kuidas ta terapeuti usaldab, kuidas ta ise ennast usaldab – suhted on ju paljuski usalduse küsimus- palju me ennast avame ja laseme välja paista. Kui näitan ainult ilusat ja head või mingite kindlate välimuse-normidega kooskõlas olevat, siis seda usalduslikku suhet ei teki.

Alati ei aita see, et tead oma probleemi: ahaa, mul olid lapsepõlves isaga rasked suhted, gestaldis minnakse seletusest  edasi katsetustesse. Võib proovida näiteks oma kurbust näidata. Teoreetiline seletus on tore küll, aga see ei pruugi muuta inimeses midagi. See, mis muudab on julgus turvalises keskkonnas katsetada teha teisiti ja kogemus, mis sellest saadakse.

 

Eestlasi peetakse üsna endasse tõmbunud rahvaks. Kui paljud on valmis ennast avama?

 

Usaldamise võime on erinev. Mõnega võib juhtuda ka see, et olulistele teemadele lähenedes  läheb ta veelgi rohkem lukku, teine on rohkem avatud.

Isiksuse avamise kursuses ei ole algajaid või edasijõudnuid, igaüks liigub edasi sealt kus ta omadega parajasti on. Alati on veel midagi avastada. Teemad millega tegelda võivad  jääda samaks, aga lahendan neid juba uuel tasemel. Ja vahel on nii, et ei olegi konkreetset probleemi, aga tahaks lihtsalt areneda, midagi uut leida.

Gestaldis leitakse need niidiotsad, mis äratavad midagi üles. Kes ma olen ja  mis mu võimalused siin elus veel on.

 

Enne gruppi võtmist viite te soovijatega läbi individuaalse vestluse. Kas see tähendab sisseastumiseksamit ja kas keegi jääb ukse taha?

 

Osa aega individuaalsest vestlusest kulub sellele, et uurida, mis on selle inimese ootused ja teemad ja teine pool sellele,  et selgitada talle, mis grupitöös toimub. Gestaldi gruppides ei ole loenguvormi ja me ei võta kedagi vaikselt nurka istuma. Peab olema valmis ennast näitama, endaga tööd tegema. Oluline on, et see oleks turvaline koht, kus kehtib konfidentsiaalsuse reegel: grupis teistega toimuvast ei räägita väljaspool, endaga toimunust võib rääkida vabalt. Usaldus on oluline, kuna mõnele inimesele on see esimene koht, kus ta saab oma asjadest rääkida.

 

Kellele gestalt ei sobi?

 

Kui inimesele on liiga hirmutav endasse vaatamine või ta ei taha oma asjadest võõraste juuresolekul rääkida. Väga noori (alla 25) me ka reeglina ei võta, gestalt on eksistentsiaalne ja eeldab teatavat küpsust.

 

Mis siis grupis toimuma hakkab?

 

Grupp on justkui väljaspoolse elu minimudel. Siin tuleb ruttu välja, kes on oma tüübilt aktiivne suhtleja, kes ei suhtle üldse. Mõnel on hästi raske positiivset tagasisidet vastu võtta, sest ta on harjunud endast enesekriitiliselt mõtlema. Selline inimene nagu ei kuulekski, kui grupp teda millegi eest kiidab, ta on harjunud oma elus seda mitte tähele panema, siis aga kurdab, et keegi teda ei hinda.

Monodraama mõte on tuua sisemine dialoog välja, tuua see nähtavaks. Ma võin oma peas arvata, et olen selge väljendusega, grupp annab tagasisidet tegelikult toimuva kohta, Tuge saab sellest kui ilmneb, et teistel on sarnased mured.

 

Te ütlete, et tegelete jõustamisega. Mida see tähendab?

 

Tihti räägivad inimesed, et suhtlemine väsitab, paljudel on energia otsas. See väsitab siis, kui suheldes ollakse mingis rollis, maski taga, mingil põhjusel ei olda mina ise. Gestaltistid on seisukohal, et energiat on kõikides inimestes enam-vähem ühepalju, aga seda kasutatakse erinevalt. Tunnete mahasurumine võtab palju energiat. Ületades hirmu olla see, kes olen ja saades eheda kontakti teisega võib suhtlemisest hoopis energiat juurde saada.

 

Ole see, kes sa oled – see on vist kõige rohkem psühholoogide poolt ekspluateeritud lause. Paljud aga ei teagi, kes nad on. Mis siis teha?

 

Alustada võib väikestest asjadest. Kui ma juba julgen välja öelda, et ma ei tea, kes ma olen, siis saab grupis küsida teistelt, milline ma teistele tundun.

Nõuab julgust olla mõnikord rumal või vihane. Inimese nn negatiivses pooles, mida ta iga hinna eest varjab, on palju loovust peidus. Grupitöös saab välja tuua neid omadusi, mida inimene ise arvab, et need pole  okei. Tihti pole teiste tagasiside hoopiski see, mida kardeti. Tobedustes on tohutult loovust, ja julgus ekslik olla on vabastav. Kogedes, et  võib eksida, ei pea ma enam tingimata vastama teiste ootustele.

 

Inimene saab grupis võimsa kogemuse, aga siis peab ta oma normeeritud argipäeva tagasi pöörduma ja unustab kõik, mis grupitöös kogetud?

 

Kui inimene püüab õigeid mõtte- ja teguviise meelde jätta, võib ta selle ära unustada, läbi kogemuse omandatut aga ei unustata.

Me tegeleme teraapias ka palju sellega, kuidas uut kogemust ellu kohaneda. Suure entusiasmiga ja võib inimene hakata esitama teistele ja endale idealistlikke ootusi, arvestamata reaalset olukorda ja teiste valmisolekut. Kõigepealt tuleb siiski veenduda, et teised on meil kuulamas ja nägemas kui oma ootusi esitame ja end väljendame. Gestalt ei ole egoismi õpetus, arvestades ennast ja oma vajadusi hakkan arvestama tegelikult teistega rohkem kui seda varem tegin. Muutused iseendas toovad kaasa muutuse ümbritsevas ja ümbritsevates, millised need muutused saavad olema ei ole sageli ennustatav. Küll aga on suhteliselt kindel meie enda rahulolu suurenemine.

 

 

Gestaltteraapiale pani aluse 1940.-tel psühholoog Fritz Perls. Põhilised mõjutajad olid psühhoanalüüs, eksistentsialism ja fenomenoloogia, kuhu on lisatud ja zenbudistlikku filosoofiat. Ta käsitleb inimest kui tervikut- tema füüsilist, psühholoogilist, intellektuaalset, emotsionaalset, interpersonaalset ja spirituaalset osa., fookus on inimeste eksistentsil, omavahelistel suhetel, rõõmudel ja kannatustel jms nii nagu seda vahetult kogetakse. Eksistentsialistid arvavad, et inimesed avastavad ja loovad ennast pidevalt uuesti, uusi horisonte ja probleeme ja võimalusi jätkub alatiseks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Please reload

 

© 2018 BY GESTALT GURU