Our Recent Posts

November 6, 2018

Please reload

Archive

Please reload

Tags

Please reload

Võitlus või dialoog?

 

Augustis 1969 kirjutas gestaltteraapia looja Fritz Perls eessõna raamatule “Excitement and Growth in the Human Personality” mis on tänaseni rabavalt tabav, ajakohane ja mõtteid tekitav. Perls räägib sellest, et asus looma teraapiasuunda, kuid 20 aastaga sai sellest pigem gestaltlik kontseptsioon isiksuse kasvamisest. 

 

Perls arutleb nii: 

“Ma näen asju nüüd selliselt, et neuroos ei ole haigus, vaid üks paljudest sümptomitest inimese psühholoogilise arengu seiskumise kohta. 

Sellised sümptomid on veel, näiteks: 

  • vajadus manipuleerida maailma ja kontrollida kontrollimatut; 

  • püüd moonutada või muuta oma iseloomu, teeselda, et ollakse keegi teine; 

  • oma potentsiaali tagasihoidmine või selle vähenemine; 

  • võimetus reageerida oma tunnetest ja tegelikust olemusest lähtuvalt; 

  • augud, mis tekivad isiksusse tulenevalt kõigest eelnevast. 

Isiksuse küpsemine ehk täiskasvanuks saamine, on pidev protsess, kus arendatakse välja sisemine enesetoetus ja vähendatakse sõltuvust keskkonnast. 

Sündimata laps on igas mõttes emast sõltuv oma füüsilises arengus (hapnik, toit, soojus, keskkond). Kohe pärast sündi peab ta hakkama oma vajadustega ise toime tulema – ise hingama, sööma (ja selle kaudu ennast energiaga varustama). 

 

Mida aeg edasi, seda enam areneb välja enesetoetus. Laps õpib suhtlema, roomama ja kõndima, õpib hammustama ja närima, vastu võtma ja kõrvale lükkama. Arengu jätkudes avastab laps järjest oma potentsiaali.

 

Kahjuks kasutab käesoleval ajal keskmine inimene ainult umbes 10-15% oma potentsiaalist, isikut, kes kasutab 25%, nimetatakse juba geeniuseks.

 

Et kasutada kogu oma potentsiaali ja kindlustada sellega endale küpsus, peab laps saama üle paljudest frustratsioonidest. Terve lapse puhul ärgitab frustratsioon ennast kokku võtma ja mobiliseerima jõudu, mis on loomupäraselt olemas ja kättesaadav.

 

Kui frustratsioon on lapsele toimetulekuks liiga suur või on laps ärahellitatud ning ilma jäetud võimalusest asju ise teha, arendab ta välja oma isiklikku laadi psühhopatoloogia. Ta hakkab keskkonnaga manipuleerima läbi teeskluse (rollimängud) või kontrolli, kindlustamaks seda, et selliseid väljakannatamatuid frustratsioone rohkem ei esineks.

 

Ta kujundab välja spetsiifilise iseloomu ja kirjutab endale elustsenaariumi, mis tagab tema ellujäämise.

 

Kõige suurem frustratsioon lapse jaoks on olukord, kus keskkond esitab nõudmisi, mis ei ole talle eakohased. Näiteks räägib vanem lapsega kontseptsioonide või abstraktsioonide keeles vanuses, kus laps suudab mõelda ainult konkreetsetes mõistetes.

 

Sel ajal võib lapsel välja kujuneda äärmise rumaluse tunne ning tal areneb välja elustsenaarium, mis näeb ette kõige teadmist ja ülekompenseerimist.

 

Põhiliselt tekivad häired sellest, et lapselt eeldatakse, et ta oleks keegi, kes ta ei ole. Nõutakse, et ta vastaks ideaalile, selle asemel, et olla tema ise. See viib lapse tasakaalust välja. Osa tema tegelikust võimekusest on siis võõrandunud või maha surutud, välja projitseeritud. Teisalt areneb välja võltskäitumine – laps teeb asju, mis nõuavad temalt liigset pingutust ja millest ta kunagi rahuldust ei saa.

 

Selline sügav lõhe pärisolemuse ja ootuste vahel viib aina enamate sisekonfliktide ja aukudeni isiksuses.

 

Augud – puudused, on peamised puuduliku isiksuse omadused. Mõnel ei ole südant või intuitsiooni, mõnel pole jalgu, millel seista, soolisi tunnuseid, enesekindlust, silmi või kõrvu. 

Kui inimesel on tühjus seal, kus teisel on silmad, siis on tema silmad projitseeritud keskkonnale ja ta elab oma elu enese pärast muretsedes, olles jälitatud pidevalt ideest, et teda jälgitakse, antakse hinnanguid, imetletakse, süüdistatakse jne.

 

Kõige hullem tühik, mida võib kujutleda, tekib, kui inimesel pole kõrvu. Need on inimesed, kes räägivad ja räägivad ja eeldavad, et maailm kuulab. Nad kasutavad teiste inimeste lauseid peamiselt selleks, et hüpata oma teemadesse (kui nad üldse niipaljugi kuulavad). Nad ei kuula ümbritsevat, parimal juhul üldistavad kuuldu sisu ja jäävad oma arutlustes tühjale intellektuaalsele tasandile.

 

Meie maailmas valitseb iselaadne polaarsus. Kuulamine versus võitlemine. Inimesed, kes kuulavad, ei võitle ja inimesed, kes võitlevad, ei kuula. 

 

Kui meie ühiskonnas sõdivad klikid – abielukaaslased, äripartnerid – avaksid oma kõrvad ja kuulaksid oma oponente, siis väheneks vaenlikkus märkimisväärselt. 

“Ma ütlen sulle, mida sa vajad” asemele tekiks “ma kuulan, mida sa vajad” ja lähtekoht mõistlikuks dialoogiks olekski avatud. See mõte kehtib sama palju meie sisekonfliktide kui maailma olukorra kohta üldiselt. 

 

Kuidas avada kõrvad ja silmad maailmale?” 

 

Perlsi hinnangul võiks gestaltteraapia dialoogilist ja kontaktile orienteeritud tööd pidada väikeseks panuseks selle probleemi lahendusse, milles võib sisalduda inimkonna ellujäämine.


 

 

 

 

 

Please reload

 

Subscribe Form

  • Facebook

© 2018 by Gestalt GURU       info@gestaltteraapia.ee